Inimese{0}}masina liideste, mõõtmete, mugavuse ja kasutatavuse kujundamisel tuleks lähtuda ergonoomilistest põhimõtetest, et vältida väsimust, stressi, ärevust, õnnetusi ja mitmesuguseid valest disainist põhjustatud kahjustusi inimkehale.
Disain peaks põhinema disainiteoorial, järgides teatud disainikontseptsioone ja ideid, et kajastada disaini sotsiaalseid ja kultuurilisi aspekte.
Kujundamisel tuleks kasutada erinevaid kunstilise disaini meetodeid (nagu vormikompositsiooni põhimõtted, formaalse ilu seadused, semiootika jne), süsteemiteooriat ja kaubanduslikke põhimõtteid.
Kontorimööbli disain peaks järgima mehaanika, mehaaniliste põhimõtete, materjaliteaduse ja tehnoloogia nõudeid, et juhtida konstruktsiooni, liikumise, komponentide kuju ja suurust ning komponentide töötlemist, vältides ebamõistlikke disainilahendusi.
Kontorimööbli projekteerimise protsessis on vältimatud mitmesugused vastuolud, nagu funktsiooni ja vormi vastuolu (nt tugevuse kaudu arvutatud detaili konstruktsioonilahenduse ja selle visuaalse tugevuse efekti vastuolu), tehnoloogia ja kunsti vastuolu (nt disainer võib loobuda soovitavast esteetilisest vormist, kuid puudub olemasolev ja potentsiaalne tootmistehnoloogia), vastuolu nõudluse ja ühiskonna vahel (nt nõudluse ja ühiskonna vastuolu) mahagonist mööblitootjate ja sotsiaalse ökoloogilise kaitse poolt), vastuolu tootedisaini ja toote turunduse vahel (nt disainistrateegia ja turundusstrateegia erinevus) ning vastuolu disainiideaalide ja turu vahel (nt esteetilised erinevused disainerite ja klientide vahel). Mööblidisainerid peavad kasutama oma otsustusvõimet, st dialektilise mõtlemise põhimõtteid, et suunata mööblidisaini ja õigesti käsitleda paljusid küsimusi, nagu kunst, tehnoloogia, funktsioon, vorm, materjalid, viimistletud oskused, füüsika, psühholoogia, turg, keskkonnategurid, hind ja tõhusus.
Samuti peavad nad õigesti käsitlema turunõudluse mitmekesisust, inimeste vajaduste taset, elustiili muutusi ja tarbimiskontseptsioonide arengut ning vastavalt arendama turustatavaid tooteid.
Sellest põhimõttest lähtudes usuvad kontorimööbli tootjad, et "ei ole parimat disaini, on vaid kõige sobivam disain". Näiteks mõningaid lihtsa kujuga, kuid masstootmiseks sobivaid, monotoonse disainiga, kuid kõrge praktilise väärtusega tooteid, levinud materjale, kuid odavat ning kehva vastupidavust, kuid ajutiseks kasutamiseks sobivaid tooteid ei saa üldiste disainipõhimõtete järgi pidada heaks kujunduseks ega headeks toodeteks. Arvestades aga konkreetseid rühmi (nt madala sissetulekuga{2}}rühmad) ja konkreetseid turge (nt suhteliselt vaesed maapiirkonnad), võib selliste kujunduste hinnang olla erinev.
